Ilma sisserändajateta jääme vaeseks ja sureme välja

Riigikontrolli vastne aruanne näitab selgesti, kui valusalt Eesti sisserändajaid vajab. Negatiivne rändesaldo koos Eesti elanikkonna vananemisega maailma heaoluriikidele omases tempos on ohtlik kokteil, mille lahjendamise retsepti riigil ikka veel ei ole. Vähe sellest, elanikkonna arusaamine vajadusest sisserändajaid kahel käel vastu võtta on seoses pagulaste teemaga on võtmas peletavaid, häbiväärseidki vorme. Nii avalikult kui ka hiilivalt maad võttev võõraviha hävitab tasapisi, aga kindlalt Eesti tulevikku.

Lihtne matemaatika näitab, et sisserändajateta pole Eesti lihtsalt jätkusuutlik – seda ei riigi, rahvuse ega majandusena. Lähema viie aasta jooksul väheneb tööealiste inimeste hulk prognoosi kohaselt 50 000 võrra ja 2040 on meil eeldatavasti 165 000 maksumaksjat praegusest vähem. Selsamal 2040. aastal on pensioniealisi aga praegusest 88 000 võrra rohkem. See tähendab, et aastaks 2040 on pensionäride hulk töötegijate omast mööda läinud. Üks töötegija peab üleval pidama keskmiselt 1,1 pensionäri.

Juba praegu tunnetab kaks kolmandikku ettevõtjatest töökätepuudust, ent palga suurendamine ei ole suuresti lähimatest ekspordipartneritest sõltuva piiratud nõudluse ja kiduva kasvu tõttu esimene vahend töökäte meelitamiseks – seda enam, et tööjõu palkamine on Eestis ränga maksukoormuse all. Eesti ettevõtjate valmidus palgata välistööjõudu ja seda ise aktiivselt värvata on võrdlemisi väike.

Mitmerahvuseline kollektiiv on küll algusest peale endastmõistetav rahvusvahelisena sündinud Eesti idufirmades, mille peakontor sageli üldse siin ei asugi, ent traditsioonilisemates ettevõtlusharudes takistavad välistööjõu aktiivset värbamist nii oskamatus kultuurilisi erinevusi enda kasuks tööle panna kui ka kohapealse võrgustiku puudumine sisserändajate tarbeks (ingliskeelsed koolid, lasteaiad jne).

Umbes 3100 aastas Eestisse sisse rändavast inimesest – tehkem vahet, siin ei käi jutt pagulastest, kelle vastuvõtmise kvoodi üle praegu tuliselt piike murtakse – on enamik noored. Ligi pooled neist on parimas loovas tööeas: 20-34aastased. Eesti huvides on teha kõik, et nad siin töökoha leiaksid, jääksid arendama Eesti ettevõtlust, suurendama rahvuslikku rikkust ja makse maksma.Suurema osa sisserändajaist moodustavad õpi- ja pererändajad, st Eestisse õppima tulijad või need, kes tulevad Eestisse oma pereliikmetega koosolemise nimel. Viimastest töötab kahetsusväärselt kombel vaid kolmandik, seda põhjusel, et pererände raames saabunutele pole lihtsalt seni tähelepanu pööratud. Nad vajaksid otse neile suunatud tööjõuturuteenuseid, mida riik aga ei osuta, lastes niimoodi parimas tööeas peadel ja kätel jõude seista.

Teine oluline sihtgrupp, mille kaasahaaramise nimel on põhjust pingutada, on õpirändajad. Eesti huvides on, et need noored inimesed, kes Eestisse õppima tulevad jääksid siia alaliselt tööle pärast õpingute lõpetamist. Õpingute ajal jõuavad nad Eestis juba kohaneda, ning kui nad loovad pere siin ning sisenevad siinsele tööjõuturule, on Eesti võit mitmekordne, seda nii tööjõuturu, majanduskasvu kui ka demograafia seisukohalt. Praegu jääb Eestisse õppima tulnud noortest siis alaliselt tööle aga vaid viiendik.

Kui Eesti jääb rahvastiku mõttes doonorriigiks nagu praegu, muutume juba lähemate aastakümnete jooksul lootusetuks ääremaaks, kus polegi muud teha kui vaesust ümber jagada.